Waverly Hills

250px-Waverlyfront — Waverly Hillsi hoone peasissekäik

Waverly Hills (ehitatud 1910. aastal) on USA-s Kentucky osariigi Jeffersoni maakonna edelaosas Louisville's asuv kahekorruseline sanatoorium. Eelkõige teatatakse seda oletatavate kummitusjuhtumite pärast, mis seal aset leidvat.

Praeguse kava kohaselt muudetakse sanatoorium hotelliks.^[1]

Ajalugu[]

Waverly Hillsi nimi[]

Ingliskeelses wikipedias leidub artikkel

Waverly Hills kohta

Maa, mis on tänapäeval tuntud Waverly Hillsina, ostis major Thomas H. Hay 1883. aastal Hayde perele koduks. Kuna uus kodu oli kõigist olemasolevatest koolidest kaugel, otsustas Hays avada kohaliku kooli, kus ta tütar õppida saaks.^[2] Ta avas üheruumilise algkoolimaja, kuhu ta palkas õpetajaks Lizzie Lee Harrise. ^[3] Miss Harrisele meeldis tema väike kool mäenõlvakul, ja kuna talle meenusid Walter Scotti Waverley-romaanid, millese ta kiindunud oli, nimetas ta selle Waverley kooliks.^[4] Major Hayle meeldis nime kõla, ning ta nimetas enda maa "Waverley Hillsiks". Tuberkuloosihaigla sai sama nime, kui maatükk osteti ja seal sanatoorium avati.^[5] Pole teada, miks nimest kadus teine "e" täht, kuid aastate jooksul on kasutatud mõlemat nimevarianti.^[6]^[7]^[8]

Algne sanatoorium[]

20. sajandi alguses kannatas Jeffersoni maakond tõsiste tuberkuloosipuhangute tõttu. Louisville'is oli palju tuberkuloosijuhtumeid, kuna lähedalasuv soo lõi ideaalsed olud tuberkuloosibakterite jaoks. Haiguse ravimiseks ehitati kahekordne puidust sanatoorium, mis oli mõeldud vaid "varaste juhtumite" jaoks.

1911. aastal anti haigla juhatusele 25 000 dollarit, et võimaldada ravi ka kaugelearenenud juhtumite puhul.^[9]. 22. augustil 1911 paigutati kõik haiged ümber telkidesse, et oleks võimalik alustada uue, kõiki haigeid vastu võtva haigla ehitamist.^[10]^[11]. Detsembris 1912 avati uus haigla, mis suutis veel 50 patsienti vastu võtta. 1916. avati eraldi lastepaviljon veel 40^[12] voodikohaga, nii et haigla mahutavus oli umbes 130 patsienti.^[13]

Sanatooriumi laiendamine[]

Seoses pideva vajadusega muretseda uusi voodeid ja parandada puitmaja, et inimesed ei jätaks ruumipuuduse tõttu haiglasse tulemata^[14], alustati 1924. aasta märtsis uue, 5-korruselise haigla planeerimist, mis suudaks korraga mahutada üle 400 patsiendi. Uus maja avati 1926. aasta 17. oktoobril. 1943. aastal sai tuberkuloosiravim USAs laialt kättesaadavaks ja patsientide arv vähenes kiiresti. Viimased patsiendid saadeti Hazelwoodi Sanatooriumisse (mis samuti asub Louisville'is) ning Waverly Hills suleti juunis 1962.

Woodhaveni vanadekodu[]

Hoone avati veel samal aastal uuesti Woodhaveni vanadekoduna. On liikunud palju jutte vanadekodu patsientide ebaõigest hooldamisest ja ebatavalistest eksperimentidest. Elektrišokiteraapiat, mis arvati neil päevil olevat efektiivne, kasutati seal väga paljude tervisehädade puhul. Haigla eelarvet kärbiti tugevalt 1960.-1970. aastate jooksul, kuna haigla oli väga kehvas seisus, ning ka kahtlaste kuulujuttude pärast. Lõplikult suleti vanadekodu 1981. aastal.

Hoone hilisem käekäik[]

1983. aastal ostis maja J. Clifford Todd, et sellest vangla ehitada, kuid plaan jäi ümberkaudsete elanike vastuseisu tõttu katki.

Märtsis 1996. ostis Robert Alberhasky hoone ja seda ümbritsevad alad, et püstitada maailma kõrgeim kuju Jeesusest ning teha majast usukeskus. Plaani teostamiseks ei jätkunud raha.

2001. aastal müüdi maja selle praegustele omanikele Tina ja Charlie Mattinglyle. Charlie isa, kes suri 2005 aastal, oli Waverly Hillsis 4 aastat sanitarina töötanud. Mattinglyd kasutavad maja kummitusküttide atraktsioonina; tasu eest saab majas ekskursioonil käia. Enamik ajast on maja siiski huvilistele suletud ja range valve all.

Saladused[]

Haigete käekäik[]

Waverly Hills oli oma tippajal kõige eesrindlikum tuberkuloosi ravimisele pühendunud sanatoorium kogu riigis, kuid isegi sellisel juhul hääbus enamik patsiente haiguse kätte. Sellel ajal arvati, et parim viis haigete ravimiseks on värske õhk, palju tervislikku ja toitvat toitu ning palju puhkust. Mõned elasid oma tuberkuloosihaiguse selles haiglas üle, kuid on teada, et tuhanded siiski surid seal selle kätte kogu epideemia kõrgajal.

Paljudel juhtudel, oli haiguse ravi lausa sama hull kui haigus ise. Mõned haiguse ravi otsingul tehtud eksperimendid olid jõhkrad, kui võrrelda neid tänapäevaste ravimeetmetega. Patsiendi kopse valgustati ultraviolettvalgusega, et näha bakterit ja võimalusel seda peatada. Kõiki protsesse viidi läbi "päikese ruumis", kus kasutati kunstlikku valgust, või ka päikesevalgust avatud rõdudel. Kuna arvati, et värske õhk on samuti üks ravivõimalus, paigutati patsiendid suurte akende alla või lausa rõdudele, olenemata aastaajast. Tolleaegsetel fotodel on lausa näha, kuidas patsiendid lamavad rõdul haiglavoodites, ise lumega kaetud.

Teised ravimeetodid olid palju ebameeldivamad ja verisemad. Õhupallid paigutati patsiendi kopsudesse ning lasti siis õhku täis, et patsiendi kopsumahtu avardada. Enamasti olid sellel katastroofilised tagajärjed, kuna tihtilugu eemaldati patsiendilt osa lihaseid ja ribisid, et kopsumaht oleks maksimaalselt suur. On teada, et vaid mõni üksik inimene elas selle üle.

Laibatunnel[]

Enamus patsiente, kes ei pidanud haigusele vastu ja surid, lahkus läbi tunneli, mida kutsuti "laibatunneliks". Tunnel ehitati peahoonega samal ajal ning algselt oli see mõeldud vaid ehitajate ohutuks sisse ja välja käimiseks. Hiljem kasutati tunnelit selleks, et patsiendid ei näeks, kui paljud lahkuvad haiglast surnuna. See suletud tunnel viis otse haiglast kuni rongijaama, kust viidi surnukehad rongiga minema.

Haigla tuntus[]

Enne, kui maja praegused omanikud selle range valve all uudishimulike eest sulgesid, käisid vandaalid majast õudusi ja seiklusi otsimas. Waverly Hillsist oli saanud kohalik "kummitusloss" ja see tõmbas ligi hulganisti asotsiaale ning teismelisi, kes murdsid sinna sisse, et oma "kummitusjanu" leevendada. Haigla kogus kiiresti tuntust sellega, et seal pidavat kummitama, ja liikusid jutud teatud kummituste kohta, nagu näiteks väike tüdruk, keda olevat nähtud palju kordi jooksmas kolmanda korruse solaariumi treppidel, või väike poiss, keda olevat nähtud üksinda palli mängimas, mehed, keda nähti "laibatunneli" juurest kirste maha laadimas, naist, kes kõndis ringi, randmed verised ning hüüdis appi. Selliseid lugusid ringles veel palju. Need, kes olid julgenud vana mahajäetud haiglat külastada, rääkisid uskumatuid jutte paukuvatest ustest, tulede vilkumistest, imelikkudest häältest ja õõvastavatest sammudest, mis mööda tühje koridore ringi liikusid.

Ruum 502[]

Ruum nr 502 on aineks paljudele kuuldustele ja juttudele. Kuulduste kohaselt on inimesed ennast aknast surnuks hüpanud, seal on nähtud kujutisi hääletult ringi liikumas ja seal on lausa kuuldud hauataguseid hääli, mis hoiatavad külmalt: "käi minema".

Siiani on teada vaid see, et viiendal korrusel hoiti vaimselt haigeid tuberkuloosihaigeid. Sel moel hoiti neid teistest patsientidest kaugemal, kuid siiski kohas, kus oli palju valgust ja värsket õhku. See korrus on tegelikult vana haigla keskpunkt, ning need kaks tuba, mis õdede ruumi kõrval on, on igast seinast akendatud, neil on taevasse avanev katus. Need toad olid teistest täiesti isoleeritud, nii et patsiendid pidid pikka maad käima, et saada kätte oma söök, rohud ja isegi tualetti minna.

Aastal 1928 leiti ruumis 502 haigla ülemõde Mary Hillenburg surnuna. Lahangul kinnitati, et ta oli surma hetkel lapseootel. Maja omanike sõnul oli ta haigla peaarstiga abieluvälise lapse saanud. Pole kindel, kas ta sooritas enesetapu, kuid ta leiti lambikinnituste külge üles pooduna. Ta suri 29. aastaselt. On teadmata, kui kaua ta seal pooduna rippus, enne kui ta sealt avastati. Ja see ei olnud ainus tragöödia, mis ruumiga kaasnes.

Aastal 1932 hüppas katuselt alla üks õde, kes samuti oli töötanud ruumis 502. Mitte keegi ei paistnud teadvat, miks ta end surmas, kuid palju spekuleeriti selle üle, et ta hoopisiki tõugati üle ääre. Pole mingeid fakte selle tõestamiseks, kuid kuulujutud ringlevad selle kohta tänaseni. On vaid arvatud, et tema olukord haiglaõena oli ta ilmselt viinud depressioonini, mis omakorda viis oma elu lõpetamiseni.