Eesti kummitused

"Eesti kummitused" oli 2008. aasta suvel Kanal2s jooksnud sari eesti kummitustest. Saatejuht oli Kairit Tuhkanen.

Episoodid[]

Soomaa keskus[]

Pikemalt artiklis Soomaa keskus

Sarja esimeses saates tutvustati Soomaa keskust, kus kääksuvat trepid ja avanevat uksed, muusikakeskus lülitub ise sisse ja duširuumis hakkab vesi jooksma. Pikemalt peatuti Liivakivi Oskaril, kes oli keskuse asemel asunud talu viimane peremees ja kes nüüd kummitavatki ümbruskonnas. Kutsuti ka pendlimees, kes muuhulgas uuris, kas keskuse juures asuvas kaevus on kunagi tütarlaps ära uppunud.Kes,seda ei tea keegi.

Vaeküla mõis, Lääne- Virumaal.

Seesinane lugu puudutab parunit, kes mõnikümmend aastat peale Põhjasõda 1700-1721 olla surnud ja kummitavana oma valitsejad mürgitatud veega surma olla saatnud. Tahtunud kord üks mõisa ülevaataja Vaeküla mõisast põgeneda. Kummitav härra polnud aga lasknud. Kui valitseja põgenemisplaani pidanud, ilmunud kõrges torukübaras parun põgenejale unes ja pakkunud vett juua. Hommikuks olnud mõisavalitseja külm ega tõusnudki enam sängist. Mõisas ei osanud keegi asjale selgitust veel vähem tarka nõu anda, mil moel needusest lahti pidi saama. 1928. a. Haljalas.

Mohni saar[]

Pikemalt artiklis Mohni saar

Saates esines pikemalt Viinistu rannikust 4,5 kilomeetri kaugusel asuva Mohni saare saarevaht Õie. "Kummitus" kujutavat endast majaka juurde rajatud abihoonetes liikuvat pikka halli mehekogu, keda paljud on näinud (lisaks saarevahile ka töömehed ja inimesi saarele toov paadimees). Veel olevat kummitust kuuldud majakoridoris.

Näiteks olevat saarevaht Mohnile elama asudes pidevalt silmanurgast kedagi üle õue tulemas ning alguses jooksis kogu aeg õue, et näha, kes tuli. Seal polnud aga tavaliselt kedagi ning ajapikku harjus ta ära, et saarel liigub kellegi rahutu hing. Üldiselt on vaim rahulik olnud, kuid on olnud ka juhuseid, kus ehitajatel on redel alt löödud või on kuulda nutva lapse häält.

Kunagise ukse kohalt majaseinas võivat vahepeal koputamist kuulda.

Saates näidati ka, kuidas preester viis saare kalmistul läbi hingepalve ning pühitses ka ruumid.

Ufoloog Hans Raudsiku arvates mõjutab üksindus (saarevaht on saare ainukene alaline elanik) inimesi erinevalt ning võib tõesti juhtuda, et inimene arvab end midagi nägevat, mida pole.

Tootsi metskonnamaja[]

Saate 3. osas käidi Metsaveerel asuvas endises Tootsi metskonnamajas, mis on selle asukate ja kohalike elanike kinnitusel poltergeisti meenutavate ano-maalsete nähtuste poolest lausa legendaarne. Pererahva sõnul pööningul muudkui kopsib keegi. Pööningu põrand oli kaetud pehme tuhkja saepuruga - saatejuht Kairit Tuhkaneni sõnul "Seal polnudki nagu millegi vastu koputada."

3. episood oli kogu saatest ainukene, kus õnnestus eeldatav vaim lindile saada. Maja nelja erinevasse tuppa paigutati kaamerad, lintide hilisemal ülevaatamisel nähti, et öösel oli ühe kaamera eest edasi-tagasi vuhkinud tuvastamatu tume objekt, mis ilmus välja ei tea kust. Kas tegu oli poltergeisti või millegi muuga, pole saatetegijaile veel keegi seletada suutnud.

Anonüümsust palunud saatetiimi liige pajatas asjast järgmiselt: "Kaamerad olid üleval ukse juures – sõnaga, kaamerad olid ruumi täiesti ära blokeerinud. Korraga aga hakkas punane tuli vilkuma ja samal hetkel hakkas kaamera ees sähvima mingi must kogu, viis-kuus korda järjest – vuhh-vuhh! edasi-tagasi. Nägi välja nagu mingi vari, aga pelgalt varju peale need kaamerad tööle ei hakka. Ma ei julge öelda, kas just kummitus, aga midagi seletamatut on see igal juhul. Füüsiliselt sellist asja tekitada ei saa, aga mingi liikumine pidi ju ometi kaamerad tööle panema."

Kaiu raba[]

Pikemalt artiklis Kaiu raba

Kaiu rabas on kohalike sõnul aastakümneid nähtud tundmatuid lendavaid objekte ning tunnistatud aja seismajäämist (lähed 15 minutiks metsa ja tuled tagasi kolme tunni pärast). Mõndade inimeste meelest võib Kaiu rabas ajavärav olla.

Saates anti mitmetele inimestele võimalus oma lugu rääkida. Kohalik pritsumees rääkis, et ükskord õhtul kutsuti ta välja maja kustutama. Juba kaugelt oli metsa kohal näha tulekuma, kuid sellele lähemale sõites liikus valgus lihtsalt eest ära.

Oma kogemusest rääkis naine, kelle tuppa tekkis öösel valgus. Üles ärgates olid tal silmad punased ning kätel kriimud, mis näitasid, et tegemist polnud unenäoga.

Ufouurija Hans Raudsik kinnitas, et pärimus taldriku- ja sigarikujuliste lendavate objektide kohta on aastakümneid vana. Lisaks on räägitud, et tulnukad on kohalikke isegi kaasa võtnud. Mõned neist on tagasi toodud, mõned on kadunud jäljetult.

Saates lennati ka uurima, milline näeb Kaiu raba välja ülevalt poolt. Ringitaoline raba meenutab tõesti õhust vaadates ufolaeva. Sealjuures olid kõik teised rabad ebamäärase kujuga.

Saatejuhi sõnul tekkis raba kohal lennates mingi seletamatu kõhedus- ja ärevustunne. Kahtlane koht lennuki juhtumisseadmete mingit mõju ei avaldanud.

Mooste mõis[]

Pikemalt artiklis Mooste mõis

Saade keskendus hüpoteesile, nagu saaks Põlvamaal asuvas Mooste mõisa kummalisi juhtumeid seletada seal eelmise sajandi alguses tapetud noorhärra vaimuga. Keegi liikuvat ringi valgesse riietatuna ning kustutab omatahtsi tulesid ja avab uksi.

Praegu asub hoones põhikool ning õpetaja Ülle rääkis, et kunagine mõisapere armastas jahil käia ning ühel jahilkäigul leiti surnuna vanem perepoeg. Ta olevat pidanud onuga tõsise sõneluse ning kuigi asi mängiti välja õnnetusena, teadsid kõik, mis tegelikult juhtus.

Samuti küsitleti vallavanem Ülo Needo, kes pole vaimu küll ise näinud, kuid rääkis juhtumist, kuidas see seisis ees rühmal teatrilaagris viibijatel.

Oma kogemusest rääkis naine, kes käis kümme aastat tagasi üheks õhtuks koristajat asendamas. Lahkuma hakates kustutas ta kõik tuled, lukustas uksed ja hakkas kodu poole kõndima. Umbes saja meetri pärast vaatas ta millegipärast tagasi ja nägi, et tuled põlevad. Ta pöördus tagasi ja avastas jubedusega, et uks, mille enne kindlalt kinni pani, oli lahti. Ta kustutas uuesti tuled ära, kuid eemalt tagasi vaadates põlesid need jälle. Enam ta tagasi minna ei julgenud.

Imelikke juhumeid tunnistasid ka maja restaureerinud töömehed ning mõisas kaua aega töötanud koristaja kirjeldas, kuidas mingi seletamatu jõud ämbrid kapist välja loopis.

Üks tütarlaps olevat maja trepil märganud silmanurgast vanaaegses riietuses torukübaraga meest. Ta mõtles, et miks nii naljakas kostüüm, ja vaatas uuesti. Seal polnud hingelistki.

Saate tegijad panid huvi pärast üheks ööks üles mõned kaamerad. Midagi ebatavalist need ei salvestanud, kui mitte arvestada seda, et keset ööd jalutas koridoris vallavanem Ülo, hele hõlst üll.

Viruna talu[]

Pikemalt artiklis Viruna talu

Viruna talu on ehitatud 17. sajandist pärit jahilossi varemetele.Taluperemees Mart näitas ohvrikivi ning rääkis, et kui midagi tahab, tuleb sinna mõni loom ohverdada. Seda, kas ohvri toomine tema soove ka täitnud on, ei nõustunud ta avaldama.

Talu juurde kuulub ka joovastust ning lendamistunnet tekitav kivi ning koht, mis on täidetud seksuaalsest energiast.

Mart rääkis, et aegajalt külastab talu vana peremehe Mihkli vaim, kes ei ole pahatahtlik ning pelgab võõraid. Mihklil oli suur õunaaed ning palju mesilasi, mistõttu ta ilmubki mesilassülemina.

Mart rääkis, kuidas ükskord märkas põllul töötanud naine valget kogu ning koerad hakkasid kui inimese peale haukuma. Kui Mart välja vaatama tuli, hajus kogu ära.

Lisaks olevat endise peremehe samme pööningul kuulda lausa iga päev ning ta on tõstnud viisakalt eest ära akna, mida saab ainult kruvikeerajat kasutades ära võtta.

Talu lähedal metsas asub iidne külakoht, kus kuuma ilmaga murrab juskui teisest reaalsusest mõni heli välja - kukk kireb, värav kääksub...

Põlma tuulik[]

Pikemalt artiklis Põlma tuulik

Raplamaal asuva Põlma tuuliku veskikivides elab väidetavalt endise veskimaade omaniku vaim, kes on üsnagi vägivaldne. Kummitus tahab rahu ja vaikust ning ei lase veskis ühelgi äril õitseda, sest tahab kunagi talt välja petetud maid valitseda.

Oma kogemusest rääkis Janek, kes puutus vaimuga kokku umbes kaheksa aastat tagasi, kui hoones käisid remonditööd. Ükskord läks ta ülemisele korrusele tulesid ära kustutama ning alla tulles kuulis ta õudusega, kuidas keegi tugeva maamehe sammuga trepist alla tulema hakkas.

Lisaks Janekile oli vaimuga kokkupuude veel kahel remondimehel. Ühel neist haaras kummitus öösel käest nii kõvasti kinni, et järele jäid sinised jäljed.

Pärast neid juhtumisi kutsuti kohale sensitiivid, kelle sõnul on vana peremehe vaim kinni veskikivides ning ta tahtvat vereohvrit musta kuke näol.

Kunagi oli veskis kõrts, kuid vaimule ei meeldinud, et jahu jahvatamise asemel pidutseti, ning ta olevat kellegi trepist alla lükanud.

Veski praegune omanik Katrin teab, et elu kummitusega nõuab ohvreid. Seetõttu on tal veskisse minnes kaasas viinapudel ja ta valab veskikivil asuva pitsi viina täis. Naise sõnul on mõnikord viin ära joodud ja mõnikord mitte.

Kirna mõis[]

Pikemalt artiklis Kirna mõis

Kirna mõisa kohal asus väidetavalt 13. sajandil Taani-Saksa ordu klooster, mistõttu liigub seal hulgaliselt mungaviirastusi. Lisaks kummitustele on mõis tuntud ravikohana, sest seal asuvad haruldased raviväljad.

Kirna mõis olevat viies koht maailmas, mis on niisuguse tugeva energeetikaga. Mujal on need kohad rohkem huvilistele vaatamiseks, kuid siin kasutatakse seda eelkõige ravimiseks. Mõisaemand Helle Anniko sõnul on seal viibinud inimesed täheldanud, et nende isiklikud ja muud probleemid on pärast lahenema hakanud.

Mõisaaias on mitmete erinevate mõjudega kohad, näiteks on seal energiaväljak, mida sageli kasutavad sportlased. Pärast tunnikest energiakogumist on nad valmis võitma ja võidavadki. Lisaks leiab mõisa ümbrusest peaingli Miikaeli väljaku, armastuse allee ning inglikivi. Seal on ka känd, mis aitab halvast kiirgusest lahti saada.

Mõisas elavaid kummitusmunki võib näha või tunnetada. Nad ei tekita kunagi hirmu, vaid hoopis turvatunnet. Sensitiiv Henn Hunt rääkis, et nii kui mõisaparki tuleb pikkade blondide juustega näitsik, on mungad kohe ümber. Kui Niki sinna saabus, olevat tedagi ümbritsenud grupp vaime.

Üks naine rääkis, et kord külastas mõisa tema tädi nelja-aastase lapselapsega, kes veel eriti rääkida ei osanud. Laps jäi pingi peale tukkuma ning üles ärgates näitas näpuga sinna, kus kedagi ei olnud, ja küsis: "Kes see on?". Pärast seda hakanud laps hästi rääkima...

18.sajandi teises pooles rajatud Kirna mõisa legend pajatab järgmist:

Kirna mõisa kohal asunud kunagi 13. sajandist Taani-Saksa ordule kuulunud klooster. Kloostris elanud vaga noor orduvend nimega Franz. See munk armunud kohaliku kingsepa punapäisesse tütresse. Lugu läinud koguni nii kaugele, et neiu enam naisetanuta läbi ei saavat, vaid asja kogunisti ilmsiks ja tõeks pidi tunnistama. Karistusena müüritud punapäine neidis elusalt kloostrimüüridesse. Orduvend saanud teada kurjast karistusest. Ei saanud ta enam rahu ei päeval ega öösel, kuni surmatunnini.Sääl aga olla kord üks ilmikvend asja ülekohtuseks tunnistanud. Hakanud siis Franzi hinge eest paluma. Palunud üheksa päeva järjest. Sääl olla ka rahutu Franzi hing leevendust saanud, kuid orduvennad käivat veel tänini Kirna mõisas vaimu kujul ringi.

(E. Köler. 4.nov. 1936.)

Suuremõisa loss[]

Pikemalt artiklis Suuremõisa loss

Hiiumaal Suuremõisa lossis asub praegu ametikool, kuid nagu sajandeid vanadele hoonetele iseloomulik, on sealgi täheldatud paranormaalseid nähtusi.

Kooli direktor rääkis, et juba esimesel töönädalal pikemalt majja jäädes kuulis ta seletamatuid hääli, nagu oleks keegi liikunud. Ta käis neli korda vaatamas, kuid ei näinud kedagi.

Vaimuga kokku puudunud õpetajate väitel suhtub kummitus õppetöösse hästi ning ei ole pahatahtlik. Suuremõise peakummitus on aga kunagi majas tapetud kapten, kes liigub põhiliselt keldris. Ta muutuvat eriti aktiivseks oktoobris-novembris ning siis võib keldris kuulda järjest valjenevat hobuse kabjaplaginat. Siis muutub keldri tagasein roheliseks ning sealt kappab välja ratsanik hobusega, kes haihtub teise seinani jõudes.

Majas on korraldatud ka ööekskursioone ning ükskord ei tulnud bussijuht kaasa, vaid jäi bussi. Järgmisel hommikul rääkis ta, et ei olevat üldse magada saanud, sest mitu korda olevat ümber bussi hobust kappamas kuulnud. Mingeid jälgi hobusest loomulikult ei olnud.

Kunagi selles majas elanud Helle rääkis, kuidas ükskord peetud seal aastavahetuspidu. Tegemist oli viisaka peoga, kus viibinud kümmekonnast inimesest keegi purjus ei olnud. Seltskond viibis alati koos ning ühel hetkel lauas istudes kuulsid kõik jooksusamme. Neile tundus see imelik, sest kõik uksed olid kinni. Igaks juhuks vaatama minnes polnud seal hingelistki. Tagasi lauda istudes koputas keegi või miski kolm korda seinale ning üks nõrgema närviga daam palus end koju viia. Autojuht koos abikaasaga läksidki teda koju viima ning lukustasid enda järel välisukse.

Varsti kuulsid kõik, kuidas uks lahti läks ning keegi sisse sammus. Jällegi polnud seal kedagi.

Teiste hirmust valged näod ajasid Hellet naerma, sest tema kummitusi ei peljanud... kuni selleni hetkeni, kui nägi, kuidas saali ukselink iseenesest alla vajus ning uks avanes. Siis tundis naine esimest korda elus, kuidas juuksed peas püsti tõusid.

Varbola linnus[]

Pikemalt artiklis Varbola linnus

2004. aastal tuli avalikuks juhtum, kuidas kaks seenelist Varbola linnuse lähedases metsas lumeinimesesarnast olendit nägid. Tont olevat olnud halli karva ja hiigelsuur, üle kahe meetri pikk. Tal olevat olnud karu pea ja teravatipuline kapuuts peas.

Pärast seenelistega kohtumist libisenud tont kiiresti põõsa taha ja siis polnud enam temast jälgegi järel.

Lumeinimesesarnaseid olendeid on Eestis ennegi nähtud, eelkõige mahajäetud kohtades ning näiteks Ida-Virumaa ürgmetsades.

Varbola linnust ümbritseva Põlli küla vanem polnud nõus 2004. aasta juhtumit kommenteerima. Ta rääkis aga, et linnus on eriline oma paganliku kalmistu poolest. Ühte hauda oli kihiti maetud 32 inimest, matmine tehti salaja, sest tollal valitses juba ristiusk. Tõenäoliselt just selle kalme pärast on tekkinud mitmed imelikud olukorrad ja legendid.

Kunagi elas linnuse metsas perekond ning kord läinud pereisa kaera lõikama. Äkki kuulnud ta, et keegi oigab rohu sees. Ta otsinud siis rohu seest ning leidnud välja ulatuva kondiotsa. Ta matnud selle siis mulla alla ja pärast seda polnud oigamist enam kuulda.

Vastukaja[]

Geobioloog ja paranähtuste uurija Enn Parve sõnul oli saate plussiks "neutraalne kontekst", kuna vaatajale jäeti ruumi ja aega oma nägemuse, arvamuse ja mõistmise kujundamiseks. Samas hoiti seal lapsikut müstikat ja salapära hõngu ka väga tõsiste ja oluliste nähtuste tegeliku olemuse kajastamisel. Saatest puudusid ka arvestataval tasemel ekspertide arvamused, seletused ja tõlgendused.

Jõepere mõisa peidetud varandus ja selle asukoht.

Rahvasuu järgi sündinud seesinane lugu 1778 aastal Virumaal, Jõepere mõisas. Kuidas kõik täpselt sündinud, seda ei tea enam keegi, aga teada oli,et kunagisel Jõepere mõisa parunil Erich Johann von Vietingoffil olnud oma prouaga üheksa last. Kolm neist surnud üsna varakult. Viis noorparunit, kõik vennad, saanud teada, et mõisa keldripõranda sisse üks kena varandusekirst olla ära peidetud. Noormehed otsustanud omal käel asja uurima asuda ja läinud ühel Kaduneljapäeva õhtul, kus kuu täis saanud, omapäi keldri võlvide alla asja uudistama. Õhin varanduse leidmisest olnud muidugi suur. Kõndinud nad ühest võlvalusest ruumist teise ja uurinud hoolega küünlavalgel nii põrandaid kui seinu. Kolmas vendadest leidnudki põrandalt kummalise nelinurkse kiviplaadi. Ta käskinud teistel kivi põrandast lahti kangutada. Arvanud, et varandus selle all peituda võib. Ühisel jõul saanud nad kivi viimaks nii kõrgele tõstetud, et nad selle alla pilku võisid heita. Vanem vend olnud kõige julgem, tema kiiganud süvendisse kõige esimesena. Ja mida ta nägi..... Lamas luukere süvendis, vask-ning hõbemündid tihedasti ümber kaela ja tema ümbergi, kuid jalgade asemel olnud surnul kabjad all. Vennad kangestunud hirmust ja lasknud kivi omale paigale tagasi. Kartes surnu hauarahu rikkuda ja kummitusi või lausa Vanakurja ennast, ei teinud nad oma leiust isekeskis juttu. Ka varanduse asupaik jäänud sinna paika, kus ta olnud. Rahvajutu järgi seisvat see seal tänasepäevani, aga ükski inimese hing ei julgevat seda minna üles võtma. (E. Köler. K.Hansson.)

Piiumetsa mõis, endises Türi kihelkonnas Järvamaal.

Kord jäänud üks mõisasulane ja preili kapis armurõõme nautides vanale parunihärrale vahele. Mõisahärra saanud selle peale vihaseks kui tuli ja tahtnud mõisasulasele küünis sääl samas kakskümmend hoopi piitsa anda, aga pidanud seda karistamist veel väheseks ja lasknud veel samal õhtul patustajatel pead maha raiuda. Tegu tehtud, ei saanud vanaparun ise enam ööseti und, vaid kõndinud öösel põlev küünal käes mööda tube ja kambreid ringi. Kord Kaduneljapäeva öösel ringi jalutades kuulnud ta öösel seal toas kus preili ennist maganud, naisterahva nuukseid ja rasket ohkamist, justkui oleks preili toas keegi kibedaid leinapisaraid valanud. Vanaparun võtnud siis südame rindu ja paotanud surnud preili kambri ust nii palju, et sisse võis piiluda. Näinud sinises kleidis noore naisterahva kogu akna poole hõljumas. Siis jäänud kõik jälle vaikseks. Rahvajuttude järgi olla parun mõisasulaste higist ja vaevast otsata palju raha, kulda ning hõbedat kokku riisunud. Rahu ei saavat parun pärast surmagi. Kõlistavat siiani mõisa keldrites rahaga, et tuleks keegi õilis hing rahaauku üles võtma. Sääl olla kuuldud mõisas naisterahva ohkamist, treppide, uste nagisemist ja kummalisi sahinaid, mõistõttu paljud ei julgevat mõisa lähedusse minna.

Piiumetsa mõis(häärber) rajatud aastal 1623 ajaloolise Türi kihelkonna maadele, Järvamaal. Esmamainimine 1623-aasta teine pool. (E. Köler. 30.sept. 1936.)

Porkuni torupillimees

Pillimees Ants kutsutud simmanile mängima. Ants nõustunud, pannud pühapäeva kirikuriidesse ja läinudki mängima. Mida enam õhtupoole kiskunud kellaaeg, seda hoogsamaks muutunud Antu mäng. Rahvas vihtunud tantsida. Sääl tulnud kaks noort daami ka tantsuplatsile. Hakanud ka tantsima nii, et seelikusabad lehvinud. Sääl näinud Ants korraga, et neidudel olnud jalgade all hobusekabjad, no kabjad, mis kabjad.

"Virumaa mõisalegendid-ja lood." Rakvere 2009.

Vanamõisa kummitav neitsi (küla Lääne-Virumaal, Haljala khk)

Mõisate hiigelajal, rohkem kui sadakond aastat tagasi oli Eestis 1245 peamõisa, osalt rüütlimõisad, kirikumõisad, osalt karjamõisad. Korra olnud Vanamõisa parun kaua kodust eemal viibinud. Koju tulles leidnud eest ilusa karjatüdruku, kes mõisa päevaliseks oli võetud. Neiu jäänud oma iluga parunile silma, kuid parun tahtnud neiuga vaid hullata, teda välja naerda. Neitsi polnud parunile luba andnud. Palunud end vanemal vennal lootsikuga järve keskele viia ja hüpanud sealt vette, et mitte küla häbisse jääda. Vanamõisas, kummitavat neitsi, kes paruni voodist pääsenud. Kolistavat ustega ja ohkavat sageli, kus mõisas ühtki hingelist ei julgevat viibida. (Jutustanud Valter Ridala 1968. kh.)