Cash-Landrum-i intsident on üks ainulaadsemaid UFO vaatlusi, mis leidis aset aastal 1980 Ameerika Ühendriikides. Juhtumi ainulaadsus seisneb selles, et see on üks väga väheseid UFO juhtumeid, mis on jõudnud kriminaalasjana kohtusse vaatlejate poolt, kes said tugevaid füüsilisi kahjustusi vaatlusest.
Seda juhtumit saab pidada teise astme lähikontaktiks tänu faktile, et juhtum avaldas füüsilist mõju nii vaatlejatele kui ka nende autole.
29. Detsembril, aastal 1980, Betty Cash, Vickie Landrum ja Colby Landrum ( Vickie Landrumi seitsme aastane lapselaps) sõitsid Cash-i Oldsmobile Cutlass-iga õhtul kodu poole Daytonisse Texases. Umbes kella 9 aeg õhtul, sõites mööda kaherealist teed tihedas metsas, nägid tunnistajad valgust puude kohal. Esialgu pidasid nad seda lennukiks, mis lendas Houston Intercontinental Airporti poole. Paar minutit hiljem arvasid nad, et näevad seda sama objekti, kuid nüüd oli see neile palju lähemal ja palju eredam. Vaatlejad väitsid, et valgus tuli hiiglaslikust teemanti kujulisest objektist, mis hõljus puude latvade kõrgusel. Objekti alumisest otsast oli tulnud leeki, mis eritas suurt soojust.
Vickie Landrum palus Cashil auto kinni pidada, hirmust, et see objekt põletab neid ära kui sellele lähemale minna. Vickie arvas hetkeks, et see on märk Jeesus Kristuse teisest tulemisest ja ütles oma lapselapsele, et ei ole midagi karta. Cash samal ajal aga üritas autot ümber keerata, kuid tee oli liiga kitsas ning nad otsustasid autost väljuda ning vaadelda seda objekti.
Vickie naases autosse, et hirmunud Colby-t lohutada, kuid Cash jäi vaatlema imelikku objekti. Objekti pind oli Cashi sõnul meenutanud õrna läikega tuhmi hõbe. Kuju poolest meenutas see püstist tömbi otstega teemantit, mis oli mõõtmetelt umbes sama suur kui Dayton-i veetorn. Objekti keskel ringlesid sinised tulukesed ning alumisest osast väljusid leegid, mis reguleerisid objekti kõrgust. Vaatlejad ütlesid, et objekti leegist tulev kuumus oli nõnda intensiivne, et autokere oli valus puutuda. Kui Cash autosse naases, pidi ta kasutama oma mantli käist, et ukse pidemega kätt mitte ära põletada. Cash puutus autos ka armatuuri, mis oli nõnda pehme, et jäädvustas Cashi käe jälje. Uurijad pidasid seda hiljem üheks tähtsaks tõendiks, kuigi ühtegi fotot sellest tänapäeval alles pole.
Seejärel alustas objekt liikumist kõrgemale taevasse ning ilmusid helikopterid, kes objekti ümber piirasid. Cash ja Landrum loendasid umbes 23 helikopterit ja hiljem tuvastasid, et mõned neist olid tandem-rootoriga CH-47 Chinooks-id, mida kasutatakse sõjavägedes üle maailma.
Kui tee oli nüüd vaba, jätkas Cash edasi sõitma, nähes kuidas teemant objekt koos helikopteritega horisondile kadus. Tunnistajate sõnul kestis vaatlus umbes 20 minutit. Tunnistajaid oli mitmel pool veel, kes olid näinud helikoptereid, kuid mitte objekti ennast. Pärast intsidenti viis Cash Landrumid koju ja läks koju magama. Sellel õhtul nad kogesid kõik sarnaseid sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, nõrkus, silmade kipitamine ja justkui päiksepõletused nahal. Paari päeva jooksul Cash-i sümptomid halvenesid. Tal tekkisid suured valulikud villid nahale. Kui ta viidi 1981. aasta 3. jaanuaril haiglasse, ei suutnud ta kõndida, oli kaotanud nahka ja juukseid. Ta lasti koju 12 päeva hiljem, kuid tema olukord polnud väga paranenud ning mõne aja pärast naases haiglasse veel 15 päevaks. Landrumite tervis oli aga sellevõrra parem, kuid nemadki kannatasid nõrkuse ja juuste välja langemise all.
Radioloog, kes MUFON-i palvel uuris kannatanute haiguslugu kirjutas, et “Meil on tugevat tõestusmaterjali selle kohta, et vaatlejad on kannatanud teise astme kiirituse all. Radioaktiivsusele lisaks oli ka võimalik infrapuna ja UV kiirgus komponentide olemasolu.”
Samuti oli huvitav asjaolu see, et järgmistel päevadel oli see teelõik suletud ning valitsuse ametnikud ei lasknud isegi kohalikku politseid ligi. Väidetavalt toimusid seal teetööd, kus võeti üles kiiritada saanud teelõik ja likvideeriti saaste. Seetõttu polnud hiljem ka võimalik tõestada Cash-i ja Landrumi intsidenti, kuna juhtumi piirkonnast ei leitud mingit saastet.
Juurdluse käik
Vickie Lanndrum helistas erinevatele U.S.-i valitsuse agentuuridele ja juhtidele, et rääkida oma juhtumist. Kui ta helistas NASA-le, suunati ta NASA õhuruumi inseneri John Schuessler-i poole, kel oli suur huvi UFOde vastu. Schuessler hakkas koos MUFON-iga juhtumit uurima ning kirjutas hiljem paar artiklit ja raamatu selle kohta. Astronoom Allan Hendry CUFOS-t uuris samuti juhtumit.
Eeldades, et helikopterid kuuluvad sõjaväele, pöördusid tunnistajad erinevate sõjaväe harude poole, kuid uurijad ei leidnud ühtki tõendit, mis ühendaks neid helikoptereid mõne sõjaväe haruga. Lõpuks Cash ja Landrum võtsid ühendust oma senaatorite Lloyd Bentsen-i ja John Tower-iga, kes soovitasid neil kaebuse avaldada Bergstormi õhubaasi vastu. 1981. aasta augustis intervjueeriti Cash-i, Landrum-i ja Colby-t Bergstormi personaali poolt ja neil soovitati võtta advokaat, et välja selgitada kompenseeritav kahju.
Advokaat Peter Gersteni vabatahtlikul abil ringles juhtum aastaid kohtust kohtusse. Cash ja Landrum kaebasid kohtusse U.S.-i valitsuse ning nõudsid 20 millionit dollarit. 1986. aasta 21. augustil lükkas U.S.-i regioonikohus nende kaebuse tagasi, kuna ei suudetud ära tõestada, et helikopterid valitsusele kuulusid.
Betty Cash suri 71. aastaselt 1998 aasta detsembris, 18 aastat peale väidetavat juhtumit.
Allikad: http://en.wikipedia.org/wiki/Cash-Landrum_incident
Tõlkis: donUlme